Argumenteerimine: argumenteerimine edasijõudnutele

Pärast argumenteerimise aluste omandamist saavad õpilased oma oskusi edasi arendada ning luua põhjalikumaid ja sügavamaid argumente. 

Tunni eesmärgid

  • Õpitakse looma komplekssemaid ja detailsemaid argumente
  • Arendatakse argumenteerimisoskuseid

Tegevused

Teooria (30 minutit) - õpetajakeskne

Õpetaja selgitab õpilastele, kuidas luua põhjalikumaid ja keerulisemaid argumente.

Aim: Õpilased mõistavad algelise ja keeruka argumendi vahelisi erinevusi. Nad mõistavad, millised samme teha, et oma argumente edasi arendada.

Harjutus (60 minutit) - rühmatöö

Õpilased harjutavad põhjalikumate argumentide loomist.

Aim: Õpilased arendavad oma argumenteerimisoskusi, rakendades tunni jooksul õpitud teadmisi.

Nõuanded ja soovitused õpetajale

Tunnis osalevad õpilased peaksid olema tuttavad argumenteerimise alustega ning terviklike argumentide loomisega. 


Teooria (30 minutit)

Põhjalikuma argumentatsiooni õppimise tuum seisneb selles, et iga argumendi osa arendamisele pööratakse rohkem tähelepanu. Algelisemad argumendid tuginevad sageli intuitsioonile ja lihtsustatud selgitustele. Täiustatud argumentatsiooni puhul püüame täpsemalt kirjeldada ja struktureerida seda, mida teeme. 

Enamik argumente koosneb kahest peamisest etapist: 

  1. maailma kirjeldamine – seda funktsiooni täidavad argumendi seletuse ja tõestuse osa. Maailma kirjeldamine selgitab põhimõtteliselt, milline on maailm ja kuidas see toimib, millised protsessid selles aset leiavad ja kes nendes protsessides osalevad.
  2. mõju selgitamine – seda funktsiooni täidab argumendi järelduse osa. Kui esimeses etapis põhjendatakse, milline on või oleks maailm mõne rakendatud muudatuse korral, siis mõju analüüsimise puhul tuuakse välja, miks muutus on kas hea või halb. 

Täpsemad selgitused: mehhanismid

Maailma kirjeldamine tähendab erinevate nähtuste ja nende vastastikuse mõju analüüsimist. Laias laastus võib seda sammu võrdsustada mehhaniseerimisega. Mõelge näiteks mootorile või arvutile – nendes asjades on palju erinevate omadustega osasid, mis kõik üksteist mõjutavad. Selleks, et kirjeldada, kuidas masin töötab, tuleb eristada selle sisemisi protsesse. Võiks ju arvata, et selline lähenemine töötab ainult inseneriteaduses, kuid selgub, et sarnaselt tasub käsitleda ka maailma meie ümber. Mehhanismi analoogia kasutamine on kasulik isegi siis, kui tegemist on juhuslike looduslike ja ühiskondlike nähtustega, sest see sunnib meid näiliselt läbipaistmatut protsessi lähemalt vaatlema, seda osadeks võtma ning erinevate aspektide vahelisi seoseid ja vastastikmõjusid lahkama.

Isegi algelistes argumentides ilmneb mehhanisme. Näiteks:  

Väide: Koera pidamine on tüütu, sest tema järelt peab tihti koristama.

Seletus: Koera järelt peab tihti koristama, sest nad heidavad palju karva.

Tõestus: Koertele meeldib diivanitel puhata, mistõttu jäävad sellele karvad, mida on keeruline diivanilt maha saada. 

Järeldus: Seega nõuab koera pidamine palju täiendavat puhastamist. 

See lihtne argument kirjeldab protsessi, mis on nii algeline ja ilmne, et ei nõua palju põhjalikumat selgitust. Enamik argumente, eriti väga olulised argumendid, puudutavad aga keerulisemaid küsimusi, mistõttu on need vastuolulisemad ja vaieldavamad – et koera soetamine suurendab koristusvajadust, on võrdlemisi tuntud tõsiasi. Keerulisi argumente seevastu ei pruugi kõik aktsepteerida või uskuda: neid saab tihti kahtluse alla seada, mis tähendab, et esiteks peaksime need alguses võimalikult nüansirikkaks tegema, teiseks neid tagasiside ja kriitika abil täiustama. 

Keerulisi argumente saab parandada kahe lähenemisviisi abil, mida võime nimetada vertikaalseks ja horisontaalseks laiendamiseks. 

Argumendi horisontaalne laiendamine tähendab seda, et otsitakse erinevaid põhjusi, miks midagi (nt väide, mida te kavatsete tõestada) vastab tõele. Sedasi toetab ühe mõtte kehtivust mitu erinevat mehhanismi. Lisapõhjuseid on kasulik välja tuua, kuna nii suureneb tõenäosus, et väidet ja selle kohta loodud argumenti jäädakse uskuma. Samuti on mitmekihilist argumenti keerulisem ümber lükata: isegi kui vastaspool tegeleb ühe põhjusega, ei pruugi argument veel väitlusest välja kukkuda, kuna selles on teisigi mehhanisme, mis väidet toetavad. Näiteks:  

Väide: Pargi-ja-sõida programmid, mispuhul ehitatakse linna äärde parklaid ja ühendatakse need ühistranspordivõrgustikuga, on ebeefektiivne, kuidas lahendada probleeme liiklusummikutega. See on nii, sest:

  1. sellised sammud motiveerivad inimesi autodega sõitma; 
  2. lahendus kulutab raha, mis võinuks minna suuremahulistesse investeeringutesse, hoopis ühistranspordivõrgustiku edendamiseks;
  3. mainitud programmid mõjutavad parimal juhul ainult jõukaid inimesi.  

Iga alampunkt on omaette põhjendus või mehhanism, mis näitab iseseisvalt, miks argument on tõene. Oluline kaalutluspunkt on see, et põhjused tunduvad üksteisest sõltumatud – nad on kasulikumad, sest muudavad argumendi vastupidavamaks. Aga miks iga sõltumatus erinevasse argumenti ei kuulud? Tehniliselt võiksid nad seda olla, kuid argumendi mõte on selle väide; tees, mida püüame tõestada. Kui teha igast eraldiseisvast põhjendusest omaette argument, siis tekiks sisuliselt kolm argumenti, mis tõestavad sama seisukohta erineval viisil. Loogilisel tasandil pole selles midagi halba, kuid see on tavaliselt vähem tõhus. 

Vertikaalne laienemine tähendab seega iga üksiku mehhanismi või põhjuse lahtiseletamist. See tähendab, et te laiendate oma loogilist ahelat ja lisate ka mõned vaheetapid, mis selgitavad teie mõtlemist. See laienemine peaks muutma teie üldise argumendi veenvamaks, kuna see täiustab teie väidete taga olevaid põhjendusi. Varem oli teie loogiline ahel järgmisel kujul:

A ja B, seega C ja lõpuks D.

Lähenemist saaks laiendada ja öelda:

I ja II pärast võime eeldada, et A on tõene. 

B järeldub III-st. 

Tõsiasi, et A ja B on tõesed, võimaldab meil järeldada C-d, mis omakorda viib IV ja V-ni. 

Sellest kõigest järeldame, et D. 

Kõlab nagu puder ja kapsad? Proovime olukorda selgust tuua, kasutades eelmist näidet pargi-ja-sõida programmidest. Siin on meie esialgne väide: 

Pargi-ja-sõida programmid teevad autode kasutamise odavamaks (A) ja mugavamaks (B), mis motiveerib rohkemaid inimesi autoga sõitma (C), mistõttu suureneb liiklusummikute hulk. 

Laiendame seda nüüd vertikaalselt: 

Pargi-ja-sõida programmis muudavad autode kasutamise odavamaks (A), sest parklas parkimine on linna äärealadel odavam kui kesklinnas (I) ja pilet ühistranspordivahendis on odavam kui kesklinna väikestel ja aeglastel tänavatel sõitmiseks mineva bensiini kulu (II). 

Pargi-ja-sõida programmid muudavad sõitmise omakorda mugavamaks (B), kuna pargi-ja-sõida parkimisplatsi on lihtsam parkimiskohta leida kui kesklinnas (III).

Kuna autoga sõitmine muutub odavamaks ja mugavamaks, tahavad rohkemad inimesed autosid kasutada (C), mis omakorda tähendab, et inimesed hakkavad eelistama teistele transpordiviisidele autot (IV) ja rohkematel inimestel tekib võimalus kolida linnast välja (V).  

Järelikult tõuseb sõiduautode kasutus ning selle mõjul muutuvad tavalisemaks ka liiklusummikud (D). 

Argumenteerimine edasijõudnutele: mõjud

Loodud argumendid peaksid olema väitluses olulised – neil peaks olema mõju selle teema kontekstis, mille üle väitlus käib. Argumendi mõju näitamine eeldab:

  1. kriteeriumi seadmist;
  2. argumendi ja kriteeriumi vahelise seose selgitamist. 

Miks kriteerium? Kui tahame väita, et miski on hea või halb, peame esmalt panema paika, mida hea või halva all mõistame. Hea või halb kellele? Millal? Kus? Millises kontekstis? Siin tulevadki mängu kriteeriumid. Argumente koostades tasub silmas pidada, milline laiem eesmärk sinu argumendi tähtsaks muudab. 

Jätkame argumendiga sellest, kuidas pargi-ja-sõida programmid suurendavad liiklusummikute hulka. Millise kriteeriumi järgi võiks see argument oluline olla? On mitu erineva võimalust: 

  1. autod on iseenesest halvad, sest kõikjale sõitmine on stressirohke ja vähendab elukvaliteeti, mistõttu otsustab autode kasutamise vähendamine, kas miski on hea või halb; 
  2. liikluse keskkondlik mõju: kas muutus kahjustab või säästab keskkonda; 
  3. ebamõistlik avalike ressursside kulutamine on moraalselt vale, sest avalikud ressursid tulevad maksumaksjatelt, kellel on tihti vähe hääleõigust selle osas, kuidas makse edaspidi kasutatakse. Kulutamine saab olla õigustatud ainult sel juhul, kui raha eest viiakse läbi muutus, mis tagab maksimaalselt ühiskondlikku heaolu. Seega saab küsida, kas muutus on efektiivne või ebaefektiivne. 

Need on vaid kolm lahendust, kuid tegelikult võib kriteeriumi sätestamiseks olla veel lõputult lahendusi. Kriteeriumit valides on oluline mõelda, millises kontekstis me argumenti loome. 

Kujutame ette kahte konteksti, kus seda argumenti kasutada saaks: 

  1. arutelu Euroopa Liidu toetuste efektiivsuse teemal; 
  2. arutelu kliimamuutuste teemal.

Me näeme, et mõlemad diskussioonid nõuavad erinevaid kriteeriume ja prioriteete. Kui räägime EL rahastusest, siis on oluline mõelda, mida tähendab raha efektiivne kasutamine ning autod ise on vähem olulised. Kliimamuutustest rääkides asetub esiplaanile keskkondlik mõju. 

Kriteeriumi seadmisele ei ole õigeid ega valesid vastuseid. Ometi on oluline olla teadlik kontekstist, mille raames argumente loome, ning kriteeriumist, mille konteksti jaoks valime. 

Kui sa tead, millist kriteeriumi kaitsed, pead oma argumendi kriteeriumi(te)ga ära siduma ehk näitama, miks argumendis kasutatud mehhanism viib kriteeriumi täitumiseni. Saavutad selle, kui teed kindlaks, et mehhanismi seletus jõuab välja kriteeriumi peamiste tingimusteni. Üks näide: 

Tõsiasi, et pargi-ja-sõida programmid tekitavad liiklusummikuid, on oluline, sest programmide tegelik eesmärk on vastupidine ehk ummikuid vähendada. Veel enam, programme rahastab sageli Euroopa Liit. Seega saame väita, et programmide näol on kahtlemata tegemist ebaefektiivse viisiga, kuidas ELi raha kasutada. 

Kriteeriumite seadmine tähendab, et tuleb selgitada, miks mõni tulemus on ihaldusväärne või mitte. Samuti on vaja kindlaks teha, et sinu mehhanismid päriselt näitavad, miks tulemuseni jõutakse. See kõlab paberil võrdlemisi lihtsalt, ent sageli ei mõtle me sellele aktiivselt – kui oleme täpselt paika pannud, millist kriteeriumit täita üritame ning miks see oluline on, saame luua märksa tugevamaid argumente. 

Harjutus (60 minutit)

Harjutus

Seda harjutust tehes peaksite õpilastele andma lihtsalt mitu teemat ja aega argumentide loomiseks. Need on sammud, mida nad peaksid tegema:

  1. Ettevalmistus (5 minutit) 

Sorteerige õpilased väikestesse rühmadesse ja jagage teemad rühmade vahel. Sobivad igasugused teemad, aga võite kasutada mõnda allolevate näidete hulgast: 

  • Me keelaksime 24-tunnised uudised.
  • Me ei toeta sotsiaalmeediat poliitikute ühepoolsel poodiumiblokkimisel
  • Me toetame meediat, mis näitab ilustamata sõjapiirkondades toimuvat
  • Me üksikisikutena loobuksime sotsiaalmeediast.
  1. Ettevalmistus (20 minutit)

Rühmad töötavad oma teema kohta argumente välja. Nad võivad oma poole vabalt valida. Nad peaksid välja mõtlema argumendi, leidma selle tõestamiseks võimalikult palju erinevaid mehhanisme ja selgitama välja, millistele kriteeriumitele see vastab ja miks.

  1. Esitlus (35 minutit)

Iga rühm peaks esitama oma argumendi. Seda võib teha ainult üks õpilane või nad võivad koormuse jagada, näiteks lasta ühel õpilasel esitada seletuse, teisel tõestuse ja kolmandal järelduse. Samuti võib näiteks esitada oma argumenti toetava üksiku iseseisva põhjuse vertikaalse arengu: võite konkreetse lahenduse ise välja pakkuda või lasta õpilastel rühmades otsustada. Pärast iga rühma argumenti lasete teistel õpilastel kommenteerida. Mõned suunavad küsimused, millega saate neid aidata, on järgmised:

  • millised on selle argumendi erinevad mehhanismid? Kas need on üksteisest sõltumatud?;
  • kas mehhanismid on hästi välja töötatud? Kas teile meenub, kuidas neid üksikasjalikumaks muuta?;
  • millis(te)le kriteeriumi(te)le see argument vastab? Kas nende kriteeriumide tähtsus on ilmne või vajab see täiendavat selgitust?;
  • kas argument vastab tegelikult kriteeriumi(te)le?